Ostrova Festival

Ostrova Festival on Setomaal, Meremäe vallas, Ostrova külas juba viiendat korda toimuv festival. See aasta leidis see aset 17-18 juuli. Esimese päeva esinejateks olid Mäeotsa Kapell, Johnny Salamander ja bänd(läti), Nikns Suns, Traffic ja Metsatöll. Oli ka üllatusesineja, kelleks oli seto meeskoor Seto Miihi Summ. Teisel päeval mind ei olnud aga esinejateks olid Raali Ain ja Rikka Ivvani Pillilaagri lapsed, Mokornulga Leelokoor, Seto Miihi Summ, Õiõ Seto, Maria Karepanova(Udumurtia) ja Toivo Sõmer, Dorahoag (portugal), Legshaker, L´Dorado, Ott Lepland ja bänd ning Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Marko Matvere.

Seekord jõudsin festivalile väga varakult, sest sain auto mis mind otse Tartust oli nõus sinna viima. Kohati oli isegi põnev jälgida, kuidas festival alles püsti panemise poole peal on.
Asukoht ise on ikka väga kaugel igasugusest tsivilisatsioonist, mis on kohati väga hea. Saab põgeneda paariks päevaks hea muusika, toreda seltskonna ja imelise looduse keskele.
Jah, ma ei pinguta üle - koht oli imeilus ja inimesed (nii korraldajad kui festivali külastajad) väga toredalt meelestatud. Kindlasti meelde jäävad pinkide juurde asetatud istumiseks mõeldud heinapallid, mis on minu meelest väga originaalne lähenemine. Kogu ala oli jaotatud arukalt, mugav oli liigelda ja külastajatele oli kindlasti mõeldud.

Esinejatest nägin ma pea kõiki. Esimene esineja Mäeotsa Kapell oli hea alguse kuulamine. Soovijad said juba tantsida, teised aga keskkonnaga harjuda ja ennast sisse elada.

Johnny Salamander ja bänd, mis oli läti esineja, oli aga juba pisut karmim ja energilisem. Laulja/kitarrist vuristas päris mitu pikka ja head soolot lugudele vahele. Trummaril ja teisel kitarristil oli aga hea energia. Lood kahjuks väga meeldejäävad või kaasakiskuvad ei olnud, aga lavavaimu oli !!

Nikns Sunsi olen ma näinud varem juba paaris kohas veel. Nad on folk-rocki viljelev ja eesti maastikul juba tuntust kogunud bänd. Varasemast kogemusest mäletasin, et bänd oli rohkem energiat täis. Siiski oli neil väga entusiastlik kitarrist, kes kohe ka silma jäi :)

Traffic isegi mitte üllatusena tõi kohale meeletutes kogustest preilinasid, kes pidasid lava ees kiljumis võistlusi. Sinna ma isegi väga trügima ei hakanud. Muidu aga kuna see oli minu esimene kogemus neid laivis näha, kiidan nende tublit koostööd laval. Täpselt nagu tiim ja seltskond kes naudib koos musitseerimist. Nende puhul oli ka märgata seda, et nad pööravad tähelepanu oma fännidele ( ja ka fotograafile, kes lava peal tatsab aka mina :) ) Muusika ise vastas sellele mida olen kuulnud raadios ja muu üle ma kurta ei oska.

Seto Miihi Summ jäi mul kõige rohkem nägemata. Väga pikalt nad ei esinenud ka. Kahjuks siis seda ei oska ka kuidagi kommenteerida.

Aga oskan väga hästi kommenteerida Metsatöllu, kelle esinemise ma tervenisti ära nägin. Kuna HRL-il jäid nad nägemata siis Ostroval tegin kõik tagasi. Nende kava oli tehtud meeldivald festivali kohane. Mõneti isamaaline ja kodune - puudutades nii inimeste südameid kui ka hinge. Energiat ja võimu oli laval samuti korralikult. Inimesi oli kogunenud lava ette rohkem kui rahvast !

Üllatusena lasti veel pärast Metsatöllu kolme lisalugu tähtede poole ka mõned ilutulestikud mis tekitasid sellist pidulikku tunnet.

Pärast Metsatöllu aga vaikselt vajusid kõik inimesed kas telklasse, aita peole või Töllu telki autogramme ja pilte saama.

Pärast kontserte ja kõike muud (kui putkad ka kinni olid) jalutasin ma natuke ringi festivali alal uuesti ja kurb vaatepilt oli see, et mis oli jäänud sellest kenast, heinapallidega kaetud alast pärast esimest päeva...Topse, purke, konisid ja kõike muud mis käib prahi alla oli terve ala täis. Kahju hakkas korraldajatest, kuid eelkõige aga sellest ilusast looduskaunist kohast. Mul oleks sellist käitumist kergem võib-olla mõista, kui prügikaste oleks olnud vähe või nad oleks kaugel olnud. See festival aga oli üks parimalt prügi/taara kottidega varustatud festival. Eks iga festivalikülastaja teab ise, mis austus tal looduse, koha või korraldajate vastu ole.

Viimasena jõudsin läbi hüpata ka aida peolt. Ait asus festivali alalt veidike kaugemal. Ilusate tiikide ja saunade vahel. Sinna sisse astudes teadsin kohe - olen jõudnud simmanile! Käis vana hea eesti muusika, pool saali tantsis ja teine pool sõi soolaube/kurki ja nautis setu toidulaua kombeid.

Üleüldiselt ei märganud ma, et festivalil oleks olnud keegi kuri, tekkinud kaklusi või mingit muud inimeste vahelist negatiivset hõõrumist.

Ma tänan lõpuks aga seltskonda kellega sinna sain ja kellega seal aega veedetud sai. Samuti tänan korraldajaid ja soovin edukaid tulevasi festivaliaastaid !

Lisan ka enda tehtud piltide lingi:
https://drive.google.com/drive/folders/0B75D1HnP5vqBfjRkazVKTGFHN2g5bmtBV1lMejNKOXhYRHF3cFdhU0tBNFUzMWhYVGRVOFE

Festaril näeme!
Trints

Nikns Suns

Traffic

Metsatöll

Tallinna Merepäevad

17-19. juuli toimus Tallinnas Merepäevad. Selle raames esines palju erinevaid artiste, toimusid võistlused, laevareisid, ja palju muudki.

Kahjuks jõudsin mina merepäevadele alles pühapäeval- nii juhtub, kui Tallinnas harva käia, tegemisi ja käimisi on korraga nii palju. Sellegi poolest, nägin lavalaudadel The Tuberkoloitesid, Terminaatorit koos Inesega, ning läbi käisin ka lõpp-kontsertilt kus esinesid Kõrsikud, Söörömöö ning Politsei- ja Piirivalveorkester.

 The Tuberkoloited olid mõnusad nagu alati. Kogu rahval, mida oli palju, jalad tatsusid. Selline mõnus nostalgiline tunne oli.

Mind üllatas kui palju oli merepäevadel rahvast. Eks see ilmselt tulene ka sellest, et enamus üritused oli tasuta. Vaatamist ning tegevusi seal jätkus. Lastele oli vist iga ala peal, kus midagi toimus olemas mänguväljak. Samuti sai ringi vaadata ka vanadel sõja- ning piirivalvelaevadel. Mul on jube kahju, et ei jõudnud merepäevadele reedel ja laupäeval. Oleks ma teadnud, et see üritus nõnda mõnus ja hea tundega on, oleks ehk saanud asju teistmoodi planeerida ning siiski jõuda. Eks järgmine kord olen targem!

Ainukene miinus kogu asja juures olid toidu hinnad. Selliseid hindu ei ole ma vist veel kusagil näinud.

Tallinna inimesi, kellele väga palju jalutada ei meeldi, häiris ka see, et erievate lavade vahemaa on pikk. Mind ennast see ei häirinud, ei ole ju midagi halba mereääres jalutamises.

Igaljuhul, jäi selles lühikeses osavõtust mulle ürituses hea mulje. Järgmine aasta kindlasti uuesti! Siis jõuab käia ka rohkematel üritustel.

Järgmise korrani!
Heidi

Amme rock 2015

Käisime kohal ka seitsmeteistkümnendal Amme rockil, mis toimus 10.- 11. juuli, nagu ikka Vasulas. Üles astusid Hetero, Kolumbus Kris, Mind of Doll (Fin), Herald, Ziggy Wild, Rockin' Lady & her Rivertown Boys, Goresoerd, Dunghill, Blueintheface (fin), Ocean Districts, Cookies, Wyrm Sub Terra, Six Feet Club, Horricane, Full Moon Rock'n'roll Band (fin), Taavi Peterson  & Tajo Kadajas, TLH, Moody Ocean, Soul Wound (Fin), Swamp Mine, Wrath Mocha ja Queen of Spades. 

Heidi: Meie seekordne reis algas sellega, et sõitsime kolmapäeval Haapsallu, et sealt kaasa võtta sõber- vot nii lahedad me olemegi! Reedel jõudsime Ammele kella kuue paiku. Jõudsime sõpru tervitada ning telgid püsti panna ning lava juurde jõudsime siis kui peale läks Rockin' Lady & her Rivertown boys. Nemad olid klassikaliselt vapustavad. Jaanika (laulja) nägi nagu alati imekena välja ja ega ka mehed kaugemale ei jää! 

Triinu: Amme Rock ise algas või noh, väravad avati, kell viis. Esimene bänd (kava järgi) läks peale 45 minutit pärast väravate avamist. Kahju jah, et jõudsime veidi hiljem, kuid mis teha, Haapsalu ei ole kiviviske kaugusel. 
Rockin´Lady & her Rivertown Boys´e olen mina varem ikka mitmeid kordi näinud. Selles aga võib kindel olla, et pettumust ei valmista nad kordagi. Silma jäävad nad oma puhta rockabilly stiilis välimusega ja kõrva selle särtsaka ja liigutama paneva muusikaga.

Heidi: Kuna Amme Rocki ürituse ala ei ole hiiglaslik, jõudsime käia piilumas vist kõiki bände. Oli hetki kui istusime kas niisama telklas või varikatuse all koos seltskonnaga. Suureks plussiks oli ka see, et üks kaaskorraldajatest andis meile võimaluse pääseda backstage, kus saime ka bändidega jutustada. Melu oli mõlemal pool lava korralik. Oli hetki, kus ma ei suutnud otsustada, kas istuda telklas ühtede tuttavatega või olla lava taga. 

Triinu: Selle eest, et saime soovi korral bändidelt otse arvamust festivali kohta kuulda ja Heidi sai ka pildistamas käia lava peal ja ääres täname väga Amme kaaskorraldaja lahkust. Hea on käia festivalidel, kus ollakse vastutulelikud ja toredad. :)

Heidi: Reedese päeva lõpetas Goresoerd, mis on Eestis küllaltki nimekas bänd ja otse loomulikult olid nad taaskord võimsad.

Triinu: Paljudest esitajatest nägime tihtipeale ainult jupikest, kuid kuulsime kõike. Seltskonnaga, nagu Heidigi varem mainis, olime me üle ojakese varikatuste alla ennast istutanud. Sealt oli kuulda kõike melu ja samas sai kuulda ka mida su naaber sulle rääkida tahab. Õhtul nagu Amme Rockil ikka kombeks pandi seal ka pimeda saabudes püsti suuremat sorti lõke, mis oli nii soojusallikas kui ka valgus, et oma sõpru leida. Ehk siis kiidan väga-väga seda, et Ammel on vaieldamatult üks ilusamaid ja mugavaimaid telklaalasid!! Mis iga aastaga laieneb ja uueneb (vähemalt siiamaani on uuenenud :) )

Nägin küll veel õhtu jooksul pikemalt Heraldit, kelle konsal käisin ka HRL-il. Siiski meeldis mulle Amme esinemine rohkem. Nii sellepärast, et laulja hääl oli paranenud ja ka seetõttu, et  see oli siiski kohati intiimsem (väiksem lava) kontsert, mis mulle isiklikult meeldib rohkem.

Heidi: Ainukene mure oli üritusel see, et kogu värk venis peaaegu paar tundi pikemaks. Seega Goresoerd sai lavale alles kella 3 ajal öösel. Aga ega pärast neid õhtu veel läbi polnud. Lava taga käis melu kella 8ni ning kauemgi. Väidetavalt natuke pärast seda, kui mina 8 ajal magama läksin, hakati telkla alas veel musitseerima.  

Triinu: Mina sain magama alles kuskil nelja ajal. Selleks aga lihtne põhjus: Heidi telk oli kadunud/varastatud. Jah, te lugesite õigesti. Telk oli kadunud! Lohistamis jälgedega ja puha. Õnneks suure otsimise peale leidsime selle küll üles. Aga olgem ausad, hommikul kell neli telkide ümber uurimine ja sisse puurimine ei ole kõige lõbusam tegu. Huvitav on aga see,et telk oli viidud üle silla, teisele poole telka ala ja veel vaiadega maa sees ka. Vahi millised kavalad vargad siis :) Siinkohal aga olen healmeelel, et inimeste abivalmidus on ikka üllatav. Pärast poolt tundi telgi taga otsimist oli aru saada,et pea kõik kes telklas veel üleval olid, otsisid samuti seda telki taga- oli ta siis võõras või oma. Aitäh,kallid abistajad! 

Heidi: Hommik algas korraliku vihmasajuga ning räägitakse, et tuli ka korraliku rahet. Mina ei teinud too hetk ööl ega mütsil vahet seega ei oska kahjuks palju kaasa rääkida.

Triinu: Noh, nagu HRL näitas, siis mina suurem magaja ei ole. Ärkasin kümne-üheteist ajal ja asusin hommikust festariala tuuri tegema. See aeg veel ei olnud vihmasest ilmast märkigi. Telka ala üks miinuseid siiski on see, et vetsu minemiseks (vähemalt neiud) peavad jalutama täitsa lava juurde välja. Peaks mainima, et see on korralik jalutuskäik. Niiet, paar vetsukest telkla alale ei teeks ka paha :) Enda tuuri käigus nägin ägedalt palju sõbralikke inimesi. Paljud neist ei olnud magama saanudki ja paljud olid just ärganud. Toidu hinnad jäid sellise 5-6 euro piiridesse. Oli ka toitusid mis olid odavamad. Leian, et kuna tegemist oli tasuta festivaliga, siis ei anna viriseda. Ja maitselt olid toidud täitsa raha väärtki. Üleüldiselt oli kohal ka nahkvestide/tagide ja pusade müügipunkt, kaks erinevat kohta,kust alkoholi osta ning tihtipeale oli ka mõningatesse kohtadesse püsti pandud bändide müügipunktid. Tubli töö ka korraldajatele, et see aasta oli ka rohkem toole ja laudu kontsertala juures.
Ilmaga aga jah, mingi hetk ei vedanud. Õnneks aga see oli veel aeg, kus konsasid ei toimunud ja inimesed alles ärkasid. Magasin minagi paar tunnikest juurde.

Heidi: Igaljuhul sain mina telgist välja umbes kella 2-3 ajal ning jõudsin isegi vaatama päeva esimest bändi Wrath Mocha. Päev algas rõõmsameelselt. Ilm oli ilus ning 2. bändina oli laval alati hea TLH. Paljude jaoks varahommik algas kerge huumoriga, mida TLH mehed laval rääkisid. Muidugi nende poolne muusika pani juba varahommikul jala tatsuma. 

Triinu: Hommiku esinejad algasid lausa üllatusega. Esimene esineja kelleks pidi olema Steam Engine, aga kahjuks ei tulnud ning kava tuli nihutada ja seetõttu esimesena peale läks hoopis Wrath Mocha. Eeslauljaks bändil siis meie enda superstaarisaates käinud Karl-Mihkel Salong. Poisid mängivad mõnusat (õhtulehe sõnul) hard rock thrash metali mõjutustega muusikat. Kiidan neid mõnusa oleku eest laval ja ka tublid hommiku alustajad!

Triinu: Teiseks esitajaks neilegi üllatuseks oli TLH ehk siis Tigedad Lärmakad Herilased. Tegemist on päälinna meestega, kellega mul on olnud rõõm tuttav olla juba mitmeid aastaid. Nende huumor laval ja huvitavad versioonid mõningatest tuntud lugudest on kiiduväärt. Äge on ka kuulda, et järjest rohkem on asunud nad enda lugusid tegema ! Hommikune ärataja igat pidi :)

Heidi: Muidugi oli ka terve ülejäänud päev väga lahe. Sai näha vanu ja uusi tuttavaid. Ning kuulata vapustavaid bände. 

Triinu: Mina pean ära mainima veel soome bändi nimega Blueintheface, kes ei ole mitte esimest korda küll eestis, kuid esimest korda Ammel. Laval oli šõud, muusikanautlemist ja hinge. Lood olid inglise keelsed, mis andis võimaluse kaasa laulda ja tõesti bänd ise oli nii äksi täis, et pidi lausa kaasa elama ! 

Rohkem aga bände mina ei kuulnud, sest olin omadega suhteliselt läbi ja Hetero ajal lasin ennast juba koju viia.

Heidi: Isegi öösel enne ürituse lõppu suudeti inimesi üllatada. Kuna viimane bänd Cookies, mis muuseas oli väga kõva, jäi hiljaks, oli vaja leida vahe esineja. Vahe esinejana astus üles Onni Ozzmond, kes pärit soomest. Ozzmond on paljudele juba tuttav esineja, eriti Tartu inimestele, aga väga mitmele oli ta täielik üllatus ja seda kõige positiivsemas mõttes. Ozzmond pani rahva korralikult käima, ning kõigele lisaks astus temaga uuesti üles ka Blueintheface. Seejärel oligi rahvas valmis vastu võtma õhtu viimast bändi Cookies.

Pärast viimast bändi olime juba päris väsinud, ning korjasime ruttu oma kodinad kokku ning tulime koju magama. Küll on hea, et Vasula on Tartule nii lähedal!

Igaljuhul on Amme Rock kontsert, mis iga-aastaselt üllatab oma esinejatega ning sinna lihtsalt peab uuesti minema! Rääkimata sellest, et tegemist on ju tasuta üritusega! Mida veel elult tahta?!

Teen kõige sügavama kummarduse kõigile korraldajatele, esinejatele ning sõpradele, kes kunagi alt ei vea! 

Triinu: Kuna see on minul juba ( kui ma ei eksi, siis) 4 Amme Rock millest osa saada. Siis nagu enne ka mainisin - üritus paraneb iga aastaga. Korraldajad, jätkake samas vaimus ja festivalil on suurt tulevikku !

Tänan Amme Rocki järjekordse vägeva festivali kogemuse eest!

Lisaks veel siis pilte ka: https://drive.google.com/folderview?id=0B6E-H2_Tjod0fmlTbVFhYWstUW5QWTNaVGZyWFFZZzVVVDQ1ZktMVzZsVk9lZUMwZmhKRFU&usp=sharing 

Festaril näeme!

Rockin´Lady & her Rivertown Boys 

Herald

Ozzmond and Blueintheface

Hard Rock Laager

14.Hard Rock Laager oli 3-4.juuli Vana-Vigalas. Seekordne HRL oli ületanud publikurekordi kus kahe päeva jooksul oli kohal käinud üle 2000 inimese. Püsti oli pandud kaks lava: Rock Lava (suurem) ja Jack Daniels´i Lava. Esinejateks olid Saksamaalt tulnud Caliban, Rootsist Candlemass, Shining , Alfahanne ja Wolf, Leedust tuli Au-Dessus ja lätist Neclected Fields. Britte oli esindamas Threshold ja Anaal Nathrakh. Meie enda kodukandi esinejatest olid Metsatöll, Kosmikud, Herald (esitlesid ka uut plaati "Masin" ), Agressor, J.M.K.E, Forgotten Sunrise, Urt, Deformation, Odota, Diskreetse Mango Trio, Cryptica ja Beyond The Structure.

Triinu: Kõigepealt pean ära mainima, et olen väga tänulik Kyllele ja Endrikule, tänu kellele minu festivalile minek üldse teoks sai. Nagu ikka suve jooksul on keeruline kõikide nende festivalide juures rahaliselt toime tulla kui tööl ka ei käi aga nemad aitasid mu kenasti välja. 

Niisiis, alustame sellest, et mina külastasin "Kõva Kivi Laagrit" enda väikese elu jooksul esimest korda. Ma jõudsin sinna autoga reede õhtul kella viie ajal. Kogemused telklate ja selliste festivalidel ööbimistega on minul ka esimest korda nüüdseks läbitud. Telkla ala tundus suur, rahvas tundus ise rahul olevat (noh, välja natuke arvestamata see MEGA kuum ilm mis oli) ja häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta,eks ? ;)
Telklast tuli sõbrad ainult üles leida, asjad maha panna ja Heidit ootama hakata..

Heidi: Mina  jõudsin HRL-le vist umbes pooltundi hiljem kui Triinu. Siin kohal tänan omalt poolt Ausinit, kes aitas mind pileti ja transpordi leidmisega ning Ahtot, kelle autoga me kohale jõudsime. Meie sõit oli pikk ja väsitav, aga jõudsime kohale suurepärase tujuga. Tuju tegi veel paremaks sõprade nägemine. Nii omad sõbrad Tartust kui kaugemad sõbrad mujalt Eestimaalt. Kuna mina olen varem HRLil käinud siis minu jaoks oli sealne elu-olu tuttav seega aain ruttu ka oma telgi püsti ning läksimegi bände nautima.

Esimese päeval saime vaatamas käia Paean-i, Wolfi ja Anaal Nathrakth´i. Peab ära mainima, et kõige suuuuuuuremaks üllatajaks ja üleüldiselt kõige suuremad kiidusõnad minu poolt saab bänd WOLF !!!
Esiteks, meestel oli suuuuurepärane suhtlus enda kuulajaskonnaga. Nii bassist kui kitarrist pöörasid võimalikult palju tähelepanu lava ees olijatele (ja muidugi ka neile kes pisut kaugemal olid). Nad kutsusid inimesi lauludele kaaasa elama ja olgem ausad, muusika ise juba oli selline, et ei saanud paigale jääda. Mehed lubasid ka pärast kontserti festivali alal ringi jalutada ja oma fännidega suhelda ja võta näpust - mehed tulid ja tegid ! Nad jalutasid festivali alal ringi, tegid pilte, andsid autogramme ja rääkisid niisama juttu kõigi soovijatega. Soovitus siis teistele bändidele !

Triinu: Reede õhtu oodatuimaks esinejaks oli Rocki laval esinenud Anaal Nathrakh. Käisin ja vaatasin. Ausalt tunnistan, et kuna ma pole väga sellise väga karmi ekstreem metali fänn siis kauaks ma ei jäänud. AGA siiski oli rahvast väga palju ja meeleolu tundus kõigil hea olevat. Siinjuures kiidan Rocki lava ümbruse kujundust. Platsi peal oli mitmeid erinevaid söögikohti, paar joogikohta, jäätiseputka ja suur rodu erinevaid nännimüügi kohti. Kiidan, et kohale ei olnud toodud ainult esinevate bändide merch vaid oli ka näiteks Nailboardi telk, kust said soovi korral osta ka muid plaate, vinüüle, särke, pusasid ja nii edasi. Platsil oli samuti ka püsti pandud kiiking, saun + tünnisaun , veevõtu koht ja kuigi kaugel ei asunud ka vetsud. Kõige selle juures samas oli ka ruumi, et liigelda.
Tundus ka, et esinejatel oli laval ruumi ning nende turvalisus ja mugavus oli ka tagatud igal võimalikul moel.

Heidi: Mina pean siinkohal tegema suurima kummarduse Muumile, kes oli nii lahke ja laenas mulle mälukaardi, sest mina kui ilmselge professionaal suutsin enda mälukaardi koju jätta.
Kel huvi, saate vaadata Muumi fotosid: https://www.facebook.com/Muumiphotos

Muidugi olin ma ka rahul terve päevaga ning kõikide bändidega, keda ma nägin. Pean päris ausalt mainima, et pole kindel milliseid bände ma nägin ja milliseid mitte. Enamustel proovisin ikka kasvõi korraks läbi käia, aga oli ka hetki mil pidin olema telgi varjus või veetsin niisama aega vanade sõpradega. Igaljuhul oli melu korralik! Magama sain alles varahommikul, vist umbes 7 ajal, mis tõestab seda, et pidu oli korralik.

Triinu: Teine päev algas kuumalt ja varakult. Telkla suutis öösel kaua üleval hoida oma meluga, mille üle mina kohe üldse ei kurda. Kui inimesed on otsustanud telklas ööbida siis minu silmis võtavad nad ka selle otsuse vastu,et magamisest ei pruugi seal midagi väga välja tulla. Varakult siis aga ärkasin, sest päike kuumutas telgi saunaks ja enam ei jaksanud seal olla. See aga andis võimaluse tutvuda rohkem näiteks toitlustusalaga, mis oli täpselt piletimüügi/info vastas. Hinnad olid väga eem..festivali kohased. Ehk siis tehtavad. Teadsin, et kuskilt sealt voolab ka jõgi läbi, niiet minu sihiks oli leida ka see ja ujumas käia. Väga tore on minu meelest see,et suvised festivalid on veekogude ligiduses. Palavuse vastu tuleb ju millegagi võidelda ja ujumine on selleks parim tegevus. Festivali alal oli tegelikkuses ka olemas saun ja tünnisaun ja ujumise koht, kuid kahjuks oli seal liigagi palju rahvast(mis ei kutsunud väga sinna ujuma minema) ja hiljem leiti ka,et keegi tarkpea oli sinna pudeli visanud, niiet põhi oli klaasikilde täis. Mitu inimest pidid selle pärast isegi kiirabis käima..

Rääkides kiirabist siis järjekordselt kiidan, et kohal olid ka (minu mäletamist mööda alates laupäevast) politseinikud. Autojuhid said oma promilli katsetada, inimesed said abi paluda kui vaja - kõiksugune turvalisus oli tagatud. Mina tundsin ennast paremini igastahes. Vahepeal käidi telka alal ka mõnda aega politseikoertega ringi(tegelikkuses terve festivali alal) kuid sellest oli minul suhteliselt ükskõik. Pole midagi mille pärast põdeda :)

Konsad teisel õhtul aga mida külastasin olid Herald,  Kosmikud ja Candlemass. Herald esitles oma uut plaati nagu ka varem mainisin ja kurb oli kuulata, et lauljal oli hääl ära. Muidu olid nad siiski väga energilised ja vägevad. Kahju oli, et Rocki lava oli kellaajaliselt just halvas kohas, et paljud bändid pidid esinema nii, et neile paistis laus päike peale/ silma. Samamoodi oli ka Kosmikutega. Nende kontserdil ma varem pole käinud ja tunnistan,et kiidan nende viisakat lavastiili ja laiv oli ka väga mõnus. Inimesi oli päris korralikult ka. 

Candlemass oli viimane mida ma vaatamas käisin. Esiteks läksin vaatama sest eelmise päeva bänd Wolf oli soovitanud meil seda kuulata ( mõlemad rootsi bändid) ja lisaks üks sõber reklaamis ka palju seda esinejat. Tunnistan, ei elanud sellele muusikale nii palju kaasa, kuid siiski oli neil laval energiat. Lood olid kaasahaaravad ja jalgu värisema panevalt karmid. 


Heidi: Mina nägin ka viimast saksamaalt tulnud bändi Calibani. Usun, et tegemist oli artistiga, mis paljudele ei pruugi meeldida, aga minu jaoks oli see võimas! Sobis viimaseks bändiks küll. Rääkimata sellest ,et ma polnud nendest midagi varem kuulnud. 
Pärast kontserti saatsin oma Tartu sõbrad koos oma kolaga Tartusse ära ning ise jäin veel viimaseks ööks Vana-Vigalasse, ning pühapäeval sõitsin hoopiski Tallinnasse. Seega tänan ka Eerot, Jaani ja teisi Tallinna inimesi, kes pakkusid suurepärast seltskonda! (Heidi)

Üleüldiselt leian, et esimese korra kohta sellist suurejoonelist festivali eestis külastada võin ma öelda, et ma olen rohkem kui rahul. Ma tänan sõpru, kellega need kaks päeva veedetud sai. Ütlen, et :"kohtumiseni järgmisel aastal! " inimestele kellega alles seal tutvusin ja jään kindlasti meenutama oma esimest Hard Rock Laagrit ainult positiivsete mälestustega. Aitäh, HRL-i korraldajad ! 

(Teie Triinu)

Mina saan öelda, et selle aasta HRL oli minujaoks kõvasti rohkem kordaläinud kui eelmise aasta üritus. Olin kuni kodust lahkumiseni natuke kahtlevas meeleolus, sest eelmine aasta jättis mind külmaks. Aga võta näpust. HRL suudab ikka ja jälle üllatada! Teen ka omalt poolt suure kummarduse kõigile korraldajatele! Näeme järgmine aasta!
(Heidi)

Ning nautigem ka pilte! https://drive.google.com/folderview?id=0B6E-H2_Tjod0flo2UGF4R0lVNmpJeFU0QlJmV29tUnZycVpIcGs0Yl9WVjhNVEpzakZadTQ&usp=sharing

35.Rahvusvahelised Hansapäevad Viljandis

Rahvusvahelised hansapäevad toimusid 4-7. juunil Viljandis. Nelja päeva jooksul toimus üle 200 ürituse ning kohal käis ligi 80 000 inimest. Püsti oli pandud neli suurt lava, lisaks veel mõned väiksemad. Tuntuimateks esinejateks olid Ivo Linna, Svjata Vatra, Silver Sepp, Untsakad ja väga-väga paljud välismaised esinejad. Seega valik oli suur ja lai, mida vaatama minna.

Mina olin kohapeal kõik päevad. Sain koos enda kursakaaslasega võimaluse teha kahepäevast draamaloengut delegaatidele. Õhtused ajad olid vabad ning sain suures koguses nautida ka hansapäevasid. Ja seda mõtlen ma ka tõsiselt, kui ütlen, et nautida. Kõik neli päeva olid ilmad ilusad, tänava peal liiklevad inimesed sõbralikud ja toredad (ei kohanud ühtegi purjus peaga hommikul laaberdavat ja lällavat tegelast) ja kontserdid mõnusad. Viljandi enda täielikus hiilguses, ma ütlen Teile!

Kõik kontserdid olid loomulikult tasuta, nii et külastajaid oli väga palju. Neid oli lausa IGAL POOL!
Võtsin endale kohustuseks, et lähen vaatama Svjata Vatrat. Mõeldud - tehtud! Pean tunnistama, ma olen juba mõnda aega nende suuuuuuuur fänn olnud ning on vähe kontserte kuhu ma ei jõua. Nende energia ja muusika on mõnusalt temperamente ja aus. Hansapäeva kontsert toimus Kaevumäe laval. Rahvast oli korralikult, kuid siiski oli ruumi liikuda, soovijatel võimalus istuda ja - opa! - isegi välivetsud olid mäe juurde toodud. Kõik oli tehtud väga mugavaks ja toredaks. Viis pluss.

Üks häiriv faktor siiski selle festivali juures oli: paljud asjad toimusid kellaajaliselt samal ajal ning väga eri paikades. Viljandi on küll väike linn (ma peaks teadma, ma elan seal) aga ühe päeva jooksul nii palju jala ühe kontserdi juurest teise liikuda on lõpuks siiski tüütav. Samas näen ma ka asja positiivset külge, see annab kõikidele võimalust Viljandi linna võimalikult palju näha ja nautida. Kuna tegemist oli ka rahvusvahelise üritusega, ei saa millegi üle vinguda :)

Paljud lisakontserdid, millel ma käisin, olid Wiljandi Mõttekambri- Wimka läheduses aka Volvo F6 laval. Peab tunnistama, et rahvusvaheliste hansapäevade kavas seda lava kirjas ei olnud, aga see oli tehtud üheks hubaseks kohaks: euroalustest pingid, toitlustuskoht sealsamas avatud, lava ja selle lähedased alad vahvalt kaunistatud. Nautisin head muusikat Hajameelsetelt Kunztnikelt, üllatusbändiks minu silmis oli oma värskusega Ol´Mill. Esines ka palju DJ-sid ja rahvas sai mõnusalt tantsida ja aega veeta. Põhiliselt siiski aga kiskus mind sinna paiga hubane olemus.

Niipalju siis seekord. Lisaks ka mõned pildid!

Wimka

Paala järv öösel

Raamatubaar Romaan tagahoov

Festaril näeme,
Teie Trints!