Enne bändidest ja kõigest muust lähemalt jutustamise alustamist pean aga ütlema, et kallid inimesed, kes te tahate minna ühele muinasjutulisemale ja tõesti vaeva nähtud festivalile siis palun külastega Intsikurmu festivali! Eriti kui hindate romantikat!! :)
Terve festivali ala peal oli siis kaks lava. Oru lava ja Intsikurmu lava(mis oli suurem).
Kuna enne mainisin siis mainin ka nüüd, et kahjuks teisele päevale ei saanud aga esimesel päeval jõudsin näha alustuseks Andres Roots & Raul Terepi duot. See oli hea muusika ja laiv mis minul näiteks aitas sisse elada ennast üldse Põlva ja Intsikurmu meeleolusse.
Teisena nägin juba vinget naiste koosseisu nimega Sus Dungo, kes pärit Lätist. Nemad panid minus uuesti jooksma folgivere. Mõnusad lood ja toredalt palju ikkagi suhtlemist ka publikuga. Nemad esinesid muidugi ka suuremal laval, mis oli tegelikkuses laululava, niiet paljud inimesed lihtsalt istusid,selle asemel, et lava ees kaasa elada. Laulja meenutas mulle väga paljuski näiteks Ameerika telesarjast American Idol pärit neiut Lucy Spraggan. Stiil ja olek oli noo nii üks ühele.Ja ütleme nii,et laulud ka mööda polnud. Sellised naiselikult positiivsed aga samas ka väikse hoobiga näkku. Mina soovitan neid järgmine aasta ka kutsuda folgile.
Vahepeal mainin ära, et väga positiivne oli vahelduseks külastada festivali mis on mitme lavaga ja inimesed saavad vajadusel kõiki esinejaid näha. Seda muidugi lihtsal põhjusel, et esinejad olid jagatud kordamööda graafikuliselt lavade vahel. Publik sai liikuda, bändidel oli laval aega oma asju üles panna ja üleüldine vaheldus oli tõesti kiiduväärt.
Siis ilmselgelt liikusin tagasi Oru lavale, et näha esinemas Mauno Meesit. Tema muusikas pani mind kuulama see kurvameelsus ja väga huvitav heli, kui ta laulis. Hiljem tunnistas ta üles, et kõla on teine selle pärast, et ta kasutab 40date aastate mikrit. See andis kogu esinemisele sellise krabiseva ja mõnusa jazzbaariliku heli. Ta kasutas ka enda esinemisel ühte saksamaa päritolu pilli, millega ka kaasnes üks lõbusamate sõnadega lugu. Mauno Meesit kuulaksin ma kindlasti mõnes vanaaaegses baaris kus baariletid lõhnavad puidu ja viski järgi ning suitsu toss on teinud ruumi vaevu nähtavaks. Mõnus.
Temale järgnes aga suurel laval palju energilisem ja noorehingelisem esineja Triana Park. Tunnistan, tausta ei uurinud enne festivalil nende nägemist. Hea on, et ei uurinud. Jään suhtumise juurde, et enne kui bänd meeldib kuula ära nende laiv! Triana Park oli energiline, jalgu vapustav ja jõuline. Segu karmist muusikast ja kohati ka räpist äratas üles ka pingil istujad ja viis nad lava ette kaasa elama. Laval ainuke neiu aka laulja tegi väga head tööd ka publikuga. Ta viskas nalja, pööras neile tähelepanu ja laulis ka veel võrratult! Mina sain nende näol uue lemmiku!
Oru lavale jõudes pärast suurepäraseid emotsioone Triana Parki poolt tuli üle minna Odd Hugo lainele. Hugo on minu jaoks juba varasemalt meelde jäänud ja täitsa mõnusaks kuulamiseks saanud. Armas oli vaadata, et pisikese lava peale oli ära mahutatud väga palju inimesi.Koguni kuus. Eks natuke kitsas tundus neil olevat, aga kui on tore siis ei ole vahet. Odd Hugo esinemise puhul oli nende selline vaba olek täitsa mõnus. Publikuga koos visati nalja ja näha oli, et neil endal oli ka laval tore.
Reedese päeva suuremaks rahva kogujaks Intsikurmusse siiski oli Ewert and The Two Dragons. Mulle vist jõuab ka alles praegu sellest siia kirjutades kohale, et olen neid lõpuks ka otse esinemas näinud. Nende esinemine oli erakordne. Rahvast oli päris korralikult. Kaasa lauldi väga palju. See tekitas sellist mõnusat emotsiooni, kui suur hunnik inimesi metsavahel Good man downi laulavad.
Festivali ala ise oli nagu juba varem mainitut siis muinasjutuline. Mida pimedamaks läks seda ilusamaks seal läks. Üles oli riputatud palju tulesid, hiiglaslikud unenäopüüdjad ja võrkkiiged. Ma ikka mõnda aega jalutasin seal ringi ja ahhetasin. SUUURED KIIDUSÕNAD selle asja püsti panijatele ! Sellise vaeva nägemine ongi see, mis kutsub inimesi uuesti külastama. Toitlustusala oli kõik kenasti ühes kohas ja mugavalt kahe lava vahel ka veel. Võibolla oleks võinud jaguda rohkem kohti kus istuda ja oma toitu nautida aga eks sellisel üritusel ongi paljud oma piknikutekid kaasa võtnud ja istuvad murul.
Nunnu oli ka see, et oli mõeldud väga-väga palju publiku peale. Lastele oli tehtud lastenurk, kus meisterdada ja mängida. Teismelisele ja kõigile muudele nutikatele oli akulaadimis koht/ lebola ning ka mõnus uhkem katusealaga istumine inimestele, kes väga liikuda ei jõua/taha. Imelisel kombel oli isegi mõeldud sellisele detailile nagu vetsud, mis olid tavalised festivalivetsud nagu ikka(sinised ja rohelised) aga nende paigutus oli tehtud juhuslikult. See andis lapsemeelsust ja samas ka vaheldust tavafestivali vetsude külastamisele. Olemas oli ka eraldatud suitsunurk. Täielikult läbimõeldud- ma ütlen teile !
Väikeseks miinuseks pidasin ma seda, et transporti Tartusse mul oli keeruline leida pärast reedest päeva. Tean, et rongid liikusid, palju reklaamiti lehekülge iste.ee ja oli võimalik ka bussiga liikuda, kuid tagasi õhtul oli juba palju keerulisem saada. Siinkohal ka shout out väga armsale sõbrale Kollile, kes oli nõus mulle järgi tulema.
Üleüldiselt, koju jõudes ohkasin veel mõnda aega, et mida ma küll nägin ja kogesin. Heidi ei jõudnud mu jutuvadinat ära kuulda :)
Teine päev jäi mul külastamata kahjuks töölistel põhjustel, aga kindlasti järgmine aasta proovin terve festari kaks päeva kohal olles läbi teha. Telklaalad ja kogu kupatus.
Lõpetuseks ka minu fotomälestused: https://drive.google.com/drive/folders/0B75D1HnP5vqBfnFDQjd0MGJ4YnFjQTJMSGNKd3l6X1RHaVlDVFA2MWF5QmpCWmhuLXdxdlU
Seniks aga kohtumiseni järgmisel festaril,
Triinu !
 |
| Suure lava vägev ekraan, mis kiskus pilku |
 |
| Mauno Meesi |
 |
| Õhtu oodatuim Ewert and The Two Dragons |
 |
| Kaunistused toidualal |
No comments:
Post a Comment