Motoexotica 2016

11- 13. märts toimus Tartu Näitused messikeskuses kolmeteistkümnes Motoexotica.

Esmalt soovimegi tänada Tartu Näitused messikeskust meeldiva koostöö ja Estfestblogile antud võimaluse eest külastada Tartus toimunud Motoexotica 2016 kõiki kolme päeva.

Motoexotica on Eesti vanim mootorrattamess, mis on iga aasta eelmisest veidi erinev. Igal aastal pannakse rõhk erinevale punktile. Tänavu oli fookuses elustiil - kohal olid motofestivalide ja kokkutulekute korraldajad, motospordi eestvedajad, ning tsiklite restaureerimise ja ümberehitamisega tegelevad ettevõtted, et kõik huvilised saaksid enne motohooaja algust endale vajalikku infot.

Kahjuks ei ole me varasematel aastatel messi fookuspunkti lähemalt uurinud ning sel aastal jäi meie jaoks mess natuke külmaks. Leidsime, et puudu on show, mis inimesi messile kutsuks ja neid seal ka hoiaks. Kuhu jäid esinejad, tantsutüdrukud, jms.?

Lisaks oli meile, kui masinavõhikutele probleemiks see, et sel aastal ei tekkinud mingit pinget ka messile toodud masinaid vaadates. Ühegi ratta kohta ei olnud kusagil näha mingit infot -  kui ise masinatest midagi ei tea pole seal ka suurt midagi teha. Kuigi teisalt on selline lähenemine ka mõistetav, sest mess ongi ju suunatud tõsisematele motohuvilistele.

Triinu: Motoexoticale olen ma ka varasemaltel aastatel sattunud, kuid seekordne jättis kahjuks  veidi külmaks, mis võis tõesti tuleneda show ja kindla kava puudumisest.

Peo ja uhkema messi huvilistele oli siiski kohale toodud kuulus Peobuss, mida sai seest ja väljast nautida.

Esmakordselt suhtlesime ka teiste Exotica külastajatega. Sihtgrupiks olid peamiselt inimesed, kes on varem käinud ja osalevad ka.

Nende arvamus suuremalt jaolt sarnanes siiski meie omaga - ka neile tundus, et seekordne mess jäi kuidagi tagasihoidlikuks. Koha peal puudus info masinate kohta ning samuti puudus täpsem info festivali korralduse kohta sündmuse lehel. Õnneks oli kodulehel siiski infot.

Teised külastajad mainisid samuti, et ka nemad oleks sündmusel tahtnud näha show elemente, mis on senini alati teinud messi elavamaks ja mitmekülgsemaks.

Kokkuvõtteks polegi kahel neiul, kes masinatest just kõigerohkem ei mõista, rohkem otseselt messi kohta muud öelda. Motohuvilistele soovitame aga alati ja soojalt Motoexoticale minemist. Lisaks uhketele masinatele saab näha kenasid neiusid autode kõrval ja müügil oli ka palju kasulikke asju autoarmastajatele.

Siin ka mõned klõpsud, mis sai tehtud.

Ja nagu ikka,
järgmise ürituseni!

Teie Estfest.

Manowar, 8.02.2016, Rock Cafe

Tere-tere!

Üle pika aja käis Heidi ühel kontserdil, millest tasub ka natuke kribada. Nimelt käisin 8. veebruaril Rock Cafe's kuulamas USA heavy metal bändi Manowar!
Manowar moodustati 1980. aastal. 1984. aastal  jõudis Manowar Guinnessi rekordite raamatusse kui maailma kõige valjem bänd. 1992. aastal „The Triumph of Steeli“ tuuri ajal ületas ansambel ka oma vana tulemuse.  
Manowar on Eestis käinud korduvalt. Ning ka seekord esinevad nad kahel korral, 8. ja 10. veebruaril.

Minu jaoks oli nende kontsert ehk üks kvaliteetsemaid, kus käinud olen. Olgugi, et räägiti, et Joey DeMaio (bändi algataja ning bassist) oli kurtnud heli kvaliteedi üle, siis mina kui, kes on harjunud kesktasemega, olin väga üllatunud kui hea heli saab ka Rock Cafe-s kätte. Muidugi mehed pingutavad ka oma jagu sellenimel. Näiteks, ei lubata inimesi rõdule, kuna sinna jõudev heli pole see sama, mis jõuab põrandale.

Bänd esines umbes poolteist tundi ning soojendusesinejaid neil polnud. Piletid olid samuti taaskord läbimüüdud. Laiv oli võimas ning energiat täis. Ka sellist kaasalaulmist pole ma tükkaega kohanud. See oli korralik! Muidugi ei saa ka mainimata jätta Joey DeMaio bassi soolot. Ulmeline, mida on võimalik basskitarriga kokku mängida!

Kahjuks, ei saanud ma kontserdil pilte teha, kuna bänd on pildistamise ja filmimise ära keelanud. Küll, aga lisan siia ühe Manowari loo, mida saate nautida.

Ning muidugi, kellel vähegi võimalik- minge homme, 10. veebruaril neid kuulama! Te ei kahetse seda!

Seniks aga rokime edasi nagu ikka!
Heidi :)

    Manowar- Warriors of the World united

Etnokulp 2015

Seitsmendat korda toimus Viljandis Pärimusmuusika aidas Etnokulpide jagamine. Sellega tunnustatakse aasta jooksul kõige enam silma paistnud pärimusmuusikuid. Kuna kulpide jagamine toimub koostöös Raadio 2-ga siis tänavused gala läbiviijad olid R2 hommikujuhid Indrek Vaheoja ja Madis Aesma. Kulpide jagamine toimus samal ajal kui toimus ka Pärimusmuusika aida Lõikuspidu, niiet igasuguseid põnevaid tegevusi toimus aidas enne ja pärast ka.

Niisiis ma ei tee nalja, eestis jagatakse kulpe! Mis minu meelest on hea vaheldus sellele igasugusele klaasile ja metallile mis auhindadena võitjatele antakse. Ja praktiline ka ! Mitmed võitjad lubasid kulbi sauna kaasa võtta.
Etnokulpe jagati Pärimusmuusika aidas Viljandis, mis iseenesest on juba väga vinge koht ja mahutab korralikult rahvast. Ruumi oli istumiseks nii all korrusel kui ka üleval rõdul. 

Suurem osa võitjaid said inimesed rahvahääletuse teel ise valida. Eriauhindadeks olid Pärimusmuusika keskuse ja Raadio 2-e erikulp. 

Selle aastased võitjad aga:

Parim heliplaat: Trad.Attack!-i „AH“

Parim DJ: DJ Harl:Etno

Parim muusikapala: Trad.Attack!-i „Jaan´kene“

Raadio 2 erikulp: Meisterjaan

Aasta uustulnuk: Lõõtsavägilased

Eesti pärimusmuusika keskuse erikulp: Eesti Rahvaluule Arhiiv.

Parim uusfolgi artist: Curly Strings

Parim muusik: Jalmar Vabarna

Parim kollektiiv: Trad.Attack!

(Sakala koduleht)

Terve gala ise oli väga meeldiv. Õhtujuhid olid humoorikad ja viisakad. Tunda oli, et nad tegelevad koos raadios ja neile sobib see. Palju tundus olevat ka improvisatsiooni, mis andis galale veidike vabama hõngu.

Iga uue nominatsiooni eel näidati tutvustavaid videosid mis olid kokku pandud väga kaunilt. Videod olid tehtud asukohtadest Viljandis. Neis leidis veidi humoorikust, väikelinna ilu ja kavalaid lahendusi. Samas andis see, et gala vahel näidati videosid ka tervele tunniajalisele sündmusele mõnusa vahelduse sisse. 

Vaheldust lisas ka see, et tunni jooksul esineda jõudsid ka kolm kollektiivi. 

Esimesena astus lavale Viljandi Noorte sümfooniaorkestri neli armsat neiut, kes esitasid Trad.Attack!-i loo "Kooreke"  arranžeeritud versiooni. Lugu oli ilma lauluta ja väga meeldiv kuulamine avapalaks. 

Teisena astusid lavale (minu jaoks suureks üllatuseks) kolm noort poissi. Poisid on juhuslikult kolletiiv Lõõtsavägilased. Nemad said ka eelmainitult aasta uustulnuka kulbi. Poisid esinesid väga-väga entusiastlikult ja särtsakalt looga "Kui mina ükskord noores eas, võtsin vana naise". Kindlasti peaksin seda terve õhtu suurimaks üllatuseks. Nende kooslus esinejatena oli kerge ja veidike mänguline, kuid sealjuures esinesid nad nii laulu kui lõõtsaga väga professionaalselt. Suure uurimise peale interneti avarustest leidsin, et nendega muidu bändis on veel ka Margus Põldsepp, kes oleks hetkel bändis ainukene täiskasvanu. Loodan, et neil on tähelend kõrgele ja kuulen nende nime veel.

Kolmandaks esines siis Trad.Attack!, kes nagu eelmine aastagi tegi suhteliselt puhta töö kulpide saamises. Bänd ise sai 3 kulpi ning nende kitarrist Jalmar Vabarna sai lisaks ka veel parima muusiku kulbi.
Pean üles tunnistama, et kui kuulus ka Trad.Attack! Viljandis ei oleks, pole mina nende muusikast varem väga huvi tundud. Nende laiv aga loost "Jaan'kene" mõjus mulle nii hästi, et tunnistan ausalt, olen ka nüüd Trad.Attack!-i jälgija. Nende muusika eripäraks on pärimuslaulude kasutamine nende originaalis ning rütmi juurde lisamine. Samuti kasutavad nad ka pärimuspille ja laulavad ise juurde. Väga soojalt soovitan sellist sorti muusikaga tutvuda. Raske on kirjeldada täpsemalt seda muusikalist eripära. 

Üleüldiselt Etnokulpide galaga jäin ma rahule. Väike mõnus tunni ajane kultuurne vaheldus tavapärastele kontserditele ja ka väga hariv musikaalselt. Soovitan kõigil järgmine aasta minna.

Järgmise korrani!

Teie,
Trints!

Leeds festival 2015

Siin siis kõigile lugemiseks teine osa Heidi Inglismaa reisist!

Heidi: 24. augustil lõpetasime siis tööpäeva Tribfestil, pakkisime telgid ja muud asjad ning sõitsimegi Leeds festivalile. Olgugi, et festivalini oli veel 5 päeva -oli esmaspäevaks kõik suuremad asjad festivali alal püsti- aiad, lavad, telgid jne. Kohalejõudes panime oma telgid püsti, ning tegime pisikese tiiru ka festivali alapeal- lootes mingitki aimu saada, kus mis asub. Jalutuskäik oli põnev aga selgust me kohe kindlasti ei saanud! Meile hakkas tasapisi kohale jõudma kui hiiglaslik see festival tegelikult on. Väga pikalt me jalutama ei hakanud, läksime peagi tagasi telki ning valmistusime järgmiseks päevaks.

pealava

telgisisesed lavad

imeline päikseloojang

Kuna festivalini oli veel mitu päeva aega, siis teisipäeval oli meile korraldatud buss, millega soovikorral saime minna Yorki. York oli minujaoks üks lemmik linnasid. See ei olnud liiga suur, vähemalt inglismaa suhtes, aga linna õhkkond oli rahulik ja meeldiv, ehk isegi romantiline.

imeline Yorki katedraal

linnamüür, mida mööda käisime ka jalutamas

tegin ära pildi uhkest kellast, ja alles siis märkasin hõljuvat onukest!

kunsti ka

imeilus raekoda

Kolmapäeval oli meil vabapäev ning meile soovitati minna Leedsi kesklinna. Küll, aga pidime sinna jõudma iseseisvalt. Minul ja 2 veel läks nii hästi, et juhtusime liikuma just siis, kui üks korraldajatest autoga sinna sõitis ning me saime autoga kohale.  Leeds on suurem ja tihedam linn kui näiteks York. Isiklikult mulle Leedsi õhkkond ka ei meeldinud, inimesi oli väga palju ning kõigil oli justkui igalepoole hirmus kiire. Küll aga sai taaskord šhoppamas käidud ning natukene ka linna ilusamaid kohti näha.

Neljapäev oli meie esimene tööpäev. Kohtusime meie "juhendajatega", kes olid väga sõbralikud, positiivsed, vabad ja lahedad. Festivalil oli meie põhiülesandeks korjata telklates purke ja pudeleid, mis lähevad uuesti ringlusesse. Tööpäev läks kiiremini kui Tribfestil, sest teha oli rohkem. Ei olnud ühes kohas seismist. Natukene kummaline oli telkidevahel purke korjata, aga õnneks olid enamus inimesed toredad ja sõbralikud ning leidus ka neid, kes aitasid koristada kui nad olid avastanud kui palju purke neil vedelema oli jäänud. 

Reedel algas festival päriselt. Reede hommikul oli tunda tüdimust ja koduigatsust, õnneks oli Reede vaba päev.  Esinejatest nägime Awolnationi, We are the oceani ja while she sleeps'i. Muidugi ka mõningaid, keda kuulsime möödaminnes. 

festivali pealava

    Geniaalne asi Leeds festivalil on see, et inimestel on võimalik teenida raha pabertopside ja festivali veepudelite korjamisega. Iga topsi eest said 10 senti, iga pudeli eest 20 senti.  Reedel korjasin koos Hannaga umbes 8 naela eest topse, mis niimuuseas võttis aega umbes 5-10 minutit! Oleks võinud rohkemgi korjata, aga arvasime, et oleks vaja järgmiseks tööpäevaks väljapuhata.

Laupäeval olin tööl hommikuses vahetuses. Tööpäev möödus kiirelt ja muretult. Pärast tööpäeva oli esimeseks bändiks planeeritud Panic! at the disco. Üks bändidest, keda ma olen alati tahtnud näha, aga seni oli see ainult unistus. Seega olin ma väga ekstaasis kui neid lõpuks nägin! Otseloomulikult olid nad super head. Lisaks nägin ka All time low'd. See bänd tuletas meelde niiöelda noorusaegu, väga nostalgiline oli neid lugusid uuesti kuulata. Linnuke jälle kirjas! Veel nägin Bastille, nemad esinesid ka Eestis vist eelmine aasta, aga too hetk ei olnud ma neid veel kuulnud ning ei olnud huvitatud, nüüd aga olen õnnelik, et neid nägin. Tahtsime ka näha Limp Bizkitit, aga kuna nad esinesid telgis, siis ei olnud mitte mingit lootust sinna mahtuda. Rahvast oli ka telgi ümber massiivselt palju.  Eelviimasena nägime natukene ka Simple plani, ka see bänd tuletas meelde noorusaegu, aga me ei jäänud seda kuigi kauaks kuulama, sest samal ajal algas pealaval Mumford and Sons!!!
    Mumford and Sonsi olen ma ka tegelikult juba aastaid kuulanud. See on bänd, mida ma võin julgelt kodus üle maja mängima panna ning kõik laulavad kaasa. Nad olid laval 2 tundi, mis on päris korralik. Esimene tund mängisid nad pigem ballaad lugusid, ning saladuskatte all võin öelda, et ma reaalselt nutsin umbes pooltundi sellest. See oli minu jaoks väga emotsionaalne laiv. Ma polnud ennast väga pikka aega nii vabalt ja elusana tundnud.
    Samuti paistsid nad silma valgus ja videokunstiga. Teen sügava-sügava kummarduse ja suure aplausi meistritele.

Mumford and sons

Niisiis jõudiski kätte viimane festivali päev. Hommikul käisime jälle tööl. Küll aga jätsin ma oma tööpäeva poolikuks, kuna 2 nädalat kehva madratsi peal ja külmas magamine tegi minu puusaga 1-0, siis ei olnud ma suuteline kuigi palju kõndima. Mingil hetkel siis lonkisin pika-pika tee tagasi telklasse, kus andsin puusale puhkust.
    Pühapäeval ootas mind siiski 4 bändi. Esimesena nägin ära Babymetali. Ma ei ole küll selle otsene kuulaja, aga see on bänd, mille ära nägemine saab endale suure linnukese. Jaapanist pärit noored neiud näitasid, et ka õrnem sugupool on võimeline korraliku metalit tegema ning samal ajal säilitada kelmika poole.
    Järgmisena minu suur-suur unistuste bänd- Bring me the horizon! Mina kui Eestis elaja, kelle sissetulek on üsna nulli ringis, olin selle unistuse juba üsna maha matnud, et ma neid kunagi näha saaks. Sain lavale üsna lähedale ning sain nautida täierauaga.
    Õhtul kui hakkasime kogunema kokkulepitud kohta, enne peaesinejat, sain paarlugu kuulata ka Ghostilt. Ghosti hakkasin ma pärast inglismaad kuulama, ja kuulasin umbes 2-3 nädalat jutti!
   Ja oligi aeg käes minna viimast bändi kuulama. Metallica!!! Olgugi, et Metallica on külastanud varem ka Eestit, siis mina polnud neid varem näinud. Ka nemad mängisid 2 tundi. Nende puhul pole üldse imestada, et nad olid absoluutselt võimsad. Epic!

Metallica

Metallica lõpetas ikka pauguga

uhhh. ja oligi festival läbi. tunded laes ja tuju hea, küll aga ootas meid ees veel salvage päev. Mis tähendas seda, et me läksime telklatesse otsima terveid ja puhtaid telke, magamiskotte, toole jne. Ning see, mida me sinna kohalejõudes nägime shokeeris meid kõiki. Missest, et meid hoiatati. 
Esiteks olid enamus telgid ja asjad mahajäetud. Pooled neist põlema pandud. See koht nägi välja nagu lahinguväli. See oli rõve ja halb. Täiesti uskumatu kogemus..

telklas

telklas

Telklas

Idee on hea- on mitmed organisatsioonid, kes on andnud omapoolsed nimekirjad, mida neil vaja oleks. A-la: 5 telki, 10 magamiskotti, 10 madratsit jne. Ning meie korjame mahajäetud kola kokku ning annetame need edasi. Aga me peame ka tegema kindlaks et need telgid ja magamiskotid ei oleks sõna otseses mõttes täis roojatud!

Positiivne on see, et ma olen nüüd meister pop-up telkide kokkupanija!

Tagatipuks- samal ajal kui meie üritame leida terveid telke, käis ringi turvameeskond, kes tuimanäoga lõid noa telki ning tõmbasid selle ribadeks otsides taga inimesi. Sellel festivalil on kuuldavasti iga aasta mõni, kes sealt enam koju ei läinudki. Õnneks minu andmetel sel aastal ühtegi ei leitud.

fuhh..

Uuenädala teisipäeval sõitsime tagasi Machesteri, kus veetsime viimase öö. Õhtul käisime ka Manchesteri kesklinnas. Manchester on minu teine lemmik linn, absoluutselt kaunis ja veidi sellise alternatiivse õhkkonnaga. vapustav.

Machesteris

Ka manchesteris on Abakhan!

manchesteris

manchesteri imeilus raekoda

Selline oli siis minu Inglismaa reis väga lühidalt kokkuvõetuna. Igaljuhul soovitan seda kogemust ka teistele. Küll, aga peab inimene olema valmis üsna karmideks tingimusteks. 2 nädalat külmas telgis magada, sooja dušši tihti peale ei olnud- see on omaette ettevõtmine.

Teen suure-suure kummarduse kõikidele korraldajatele ning kaasosalejatele- te olite super lahedad!

Järgmise korrani!

Heidi

Tribfest 2015

See festival on esimene osa Heidi Inglismaa reisist.

Heidi: Käisin Inglismaal kahel festivalil, Tribfestil ning Leeds festivalil. Kõigepealt, aga natuke sellest kuidas ja miks ma sinna üldse läksin.

Kõigepealt tänan oma kolleegi, Triinut, et ta mulle selle info edastas, et Continious Action otsib 10 vabatahtlikku, kes Inglismaale läheksid. Mõeldud-tehtud, sai kandideeritud. Läks mitu kuud mööda, enne kui sain positiivse vastuse. Ja juba peagi oli reis ukse ees. Omalt poolt pidin osa lennupiletist ise maksma, aga see oli ka ainuke kulutus. Kohapealne transport, toit, telkimine ning ka väike taskuraha oli vastuvõtva organisatsiooni, Everything is possible, poolt korraldatud.

Meie lend oli 18. augusti vara-vara hommikul. Lendasime Tallinn-Frankfurt-Manchester. Lennujaamas võttis meid vastu Bob, kes on üdini sõbralik, hooliv ja lahe tegelane. Esimese öö ööbisime Manchesteris Ibis hotellis. Natukene sai ka ringikäidud, näiteks kaubanduskeskuses söömas. Natuke käisime ka ringi jalutamas, aga kuna asusime äärelinnas, siis seal palju näha ei olnud.

Järgmisel päeval sõitsime Tribfestile. Tribfest toimub Driffieldis. See on suurim tribuut bändide festival. Ma isegi ei hakka siia loetlema kõiki bände, keda seal taaskehastati, aga nimetan mõned mis mul siiani helgemalt meeles: AC/DC UK, Johnny cash, Kings ov leon, Badness, re-mode (depeche mode, aynt skynyrd, two pianos, whitsnake, The cheatles, jne.

Esimesel päeval panime üles telke päris pimedani. See oli parasjagu tüütu töö, sest meil oli mitmeid vabatahtlike, kes polnud elusees telkinud, aga pole hullu, nüüd oskavad nad kõik!

Teisel päeval alustasime tööpäevaga. tutvusime ülesannetega jne. Tribfesti õhkkond oli positiivne. Festival toimub hästi rahulikus maa kohas. Tekkis selline huvitav situatsioon, et kohalikel Inglastel telefoni levi seal ei olnud, aga Eestlastel oli. Vot siis meie tehnika arengut!

Festivali ala ise ei olnud väga suur. Asjad on paigutatud loogiliselt ja mugavalt. toitlustus ning WC-d on lavadele lähedal.

Festival ise on väga meeldiv. Tore oli näha ka vanemaid inimesi hingega muusikat nautimas. See oli tõsiselt lahe vaatepilt. Tribfestil on tunda, et tegemist on väiksemale kogukonnale suunatud üritusega, inimesed teavad kuidas asjad korraldatud on ning eelkõige- inimesed on nii sõbralikud!

Viimasel päeval, sai tehtud ka lõpuks natuke füüsilist tööd, aitasime piirdeaedu kokku panna ning siit ja sealt koristada. Samapäeva õhtul sõitsime Leeds festivalile.

Ülejäänud reisimuljed on peagi tulemas!

Seniks mõned pildid ka!

manchesteris

akustiline telk

VIP telk

pealava

Nii muuseas on pealava taustal mõis

Intsikurmu Muusikafestival 2015

Augusti kuu festivalide külastuse avasin Põlvas toimuval Intsikurmu alternatiivmuusika festivali külastades. See oli kahe päevane, kahe lavaga, metsavahel toimuv festival. Esimesel päeval olid esinejateks Sten-Ollo Moldau, Triophonix, Innersound, Kreatiivmootor, Andres Roots & Raul Terep, Mauno Meesit, Odd Hugo,Junk Riot, Drummie ja Orav ja õhtu suuresineja Ewert and the Two Dragons. Lätist olid  Sus Dungo ning Triana Park. Norrast aga oli kohale tulnud esimeseks päevaks Bendik. Teise päeva (kus mina kahjuks enam osaleda ei saanud) esinejateks olid Luxemburg, The Werg, Tartu Popi ja Roki Instituut, Estrada Orchestra, Wilhelm, Lewski, Faun Racket, Kali Briis,Tiks ja teadatuntud Elephants from Neptune.Teise päeva välismaised esinejad olid Leedust pärit Garbanotas Bosistas, Lätist Carnival Youth ning täitsa kaugelt USA-st tuli Hypnotic Brass Esemble.

Enne bändidest ja kõigest muust lähemalt jutustamise alustamist pean aga ütlema, et kallid inimesed, kes te tahate minna ühele muinasjutulisemale ja tõesti vaeva nähtud festivalile siis palun külastega Intsikurmu festivali! Eriti kui hindate romantikat!! :) 

Terve festivali ala peal oli siis kaks lava. Oru lava ja Intsikurmu lava(mis oli suurem).
Kuna enne mainisin siis mainin ka nüüd, et kahjuks teisele päevale ei saanud aga esimesel päeval jõudsin näha alustuseks Andres Roots & Raul Terepi duot. See oli hea muusika ja laiv mis minul näiteks aitas sisse elada ennast üldse Põlva ja Intsikurmu meeleolusse.

Teisena nägin juba vinget naiste koosseisu nimega Sus Dungo, kes pärit Lätist. Nemad panid minus uuesti jooksma folgivere. Mõnusad lood ja toredalt palju ikkagi suhtlemist ka publikuga. Nemad esinesid muidugi ka suuremal laval, mis oli tegelikkuses laululava, niiet paljud inimesed lihtsalt istusid,selle asemel, et lava ees kaasa elada. Laulja meenutas mulle väga paljuski näiteks Ameerika telesarjast American Idol pärit neiut Lucy Spraggan. Stiil ja olek oli noo nii üks ühele.Ja ütleme nii,et laulud ka mööda polnud. Sellised naiselikult positiivsed aga samas ka väikse hoobiga näkku. Mina soovitan neid järgmine aasta ka kutsuda folgile.

Vahepeal mainin ära, et väga positiivne oli vahelduseks külastada festivali mis on mitme lavaga ja inimesed saavad vajadusel kõiki esinejaid näha. Seda muidugi lihtsal põhjusel, et esinejad olid jagatud kordamööda graafikuliselt lavade vahel. Publik sai liikuda, bändidel oli laval aega oma asju üles panna ja üleüldine vaheldus oli tõesti kiiduväärt.

Siis ilmselgelt liikusin tagasi Oru lavale, et näha esinemas Mauno Meesit. Tema muusikas pani mind kuulama see kurvameelsus ja väga huvitav heli, kui ta laulis. Hiljem tunnistas ta üles, et kõla on teine selle pärast, et ta kasutab 40date aastate mikrit. See andis kogu esinemisele sellise krabiseva ja mõnusa jazzbaariliku heli. Ta kasutas ka enda esinemisel ühte saksamaa päritolu pilli, millega ka kaasnes üks lõbusamate sõnadega lugu.  Mauno Meesit kuulaksin ma kindlasti mõnes vanaaaegses baaris kus baariletid lõhnavad puidu ja viski järgi ning suitsu toss on teinud ruumi vaevu nähtavaks. Mõnus.

Temale järgnes aga suurel laval palju energilisem ja noorehingelisem esineja Triana Park. Tunnistan, tausta ei uurinud enne festivalil nende nägemist. Hea on, et ei uurinud. Jään suhtumise juurde, et enne kui bänd meeldib kuula ära nende laiv! Triana Park oli energiline, jalgu vapustav ja jõuline. Segu karmist muusikast ja kohati ka räpist äratas üles ka pingil istujad ja viis nad lava ette kaasa elama. Laval ainuke neiu aka laulja tegi väga head tööd ka publikuga. Ta viskas nalja, pööras neile tähelepanu ja laulis ka veel võrratult! Mina sain nende näol uue lemmiku!


Oru lavale jõudes pärast suurepäraseid emotsioone Triana Parki poolt tuli üle minna Odd Hugo lainele. Hugo on minu jaoks juba varasemalt meelde jäänud ja täitsa mõnusaks kuulamiseks saanud. Armas oli vaadata, et pisikese lava peale oli ära mahutatud väga palju inimesi.Koguni kuus. Eks natuke kitsas tundus neil olevat, aga kui on tore siis ei ole vahet. Odd Hugo esinemise puhul oli nende selline vaba olek täitsa mõnus. Publikuga koos visati nalja ja näha oli, et neil endal oli ka laval tore.

Reedese päeva suuremaks rahva kogujaks Intsikurmusse siiski oli Ewert and The Two Dragons. Mulle vist jõuab ka alles praegu sellest siia kirjutades kohale, et olen neid lõpuks ka otse esinemas näinud. Nende esinemine oli erakordne. Rahvast oli päris korralikult. Kaasa lauldi väga palju. See tekitas sellist mõnusat emotsiooni, kui suur hunnik inimesi metsavahel Good man downi laulavad.

Festivali ala ise oli nagu juba varem mainitut siis muinasjutuline. Mida pimedamaks läks seda ilusamaks seal läks. Üles oli riputatud palju tulesid, hiiglaslikud unenäopüüdjad ja võrkkiiged. Ma ikka mõnda aega jalutasin seal ringi ja ahhetasin. SUUURED KIIDUSÕNAD selle asja püsti panijatele ! Sellise vaeva nägemine ongi see, mis kutsub inimesi uuesti külastama. Toitlustusala oli kõik kenasti ühes kohas ja mugavalt kahe lava vahel ka veel. Võibolla oleks võinud jaguda rohkem kohti kus istuda ja oma toitu nautida aga eks sellisel üritusel ongi paljud oma piknikutekid kaasa võtnud ja istuvad murul.
Nunnu oli ka see, et oli mõeldud väga-väga palju publiku peale. Lastele oli tehtud lastenurk, kus meisterdada ja mängida. Teismelisele ja kõigile muudele nutikatele oli akulaadimis koht/ lebola ning ka mõnus uhkem katusealaga istumine inimestele, kes väga liikuda ei jõua/taha. Imelisel kombel oli isegi mõeldud sellisele detailile nagu vetsud, mis olid tavalised festivalivetsud nagu ikka(sinised ja rohelised) aga nende paigutus oli tehtud juhuslikult. See andis lapsemeelsust ja samas ka vaheldust tavafestivali vetsude külastamisele. Olemas oli ka eraldatud suitsunurk. Täielikult läbimõeldud- ma ütlen teile !

Väikeseks miinuseks pidasin ma seda, et transporti Tartusse mul oli keeruline leida pärast reedest päeva. Tean, et rongid liikusid, palju reklaamiti lehekülge iste.ee ja oli võimalik ka bussiga liikuda, kuid tagasi õhtul oli juba palju keerulisem saada. Siinkohal ka shout out väga armsale sõbrale Kollile, kes oli nõus mulle järgi tulema.

Üleüldiselt, koju jõudes ohkasin veel mõnda aega, et mida ma küll nägin ja kogesin. Heidi ei jõudnud mu jutuvadinat ära kuulda :)

Teine päev jäi mul külastamata kahjuks töölistel põhjustel, aga kindlasti järgmine aasta proovin terve festari kaks päeva kohal olles läbi teha. Telklaalad ja kogu kupatus.

Lõpetuseks ka minu fotomälestused: https://drive.google.com/drive/folders/0B75D1HnP5vqBfnFDQjd0MGJ4YnFjQTJMSGNKd3l6X1RHaVlDVFA2MWF5QmpCWmhuLXdxdlU

Seniks aga kohtumiseni järgmisel festaril,
Triinu !

Suure lava vägev ekraan, mis kiskus pilku

Mauno Meesi

Õhtu oodatuim Ewert and The Two Dragons

Kaunistused toidualal

Ostrova Festival

Ostrova Festival on Setomaal, Meremäe vallas, Ostrova külas juba viiendat korda toimuv festival. See aasta leidis see aset 17-18 juuli. Esimese päeva esinejateks olid Mäeotsa Kapell, Johnny Salamander ja bänd(läti), Nikns Suns, Traffic ja Metsatöll. Oli ka üllatusesineja, kelleks oli seto meeskoor Seto Miihi Summ. Teisel päeval mind ei olnud aga esinejateks olid Raali Ain ja Rikka Ivvani Pillilaagri lapsed, Mokornulga Leelokoor, Seto Miihi Summ, Õiõ Seto, Maria Karepanova(Udumurtia) ja Toivo Sõmer, Dorahoag (portugal), Legshaker, L´Dorado, Ott Lepland ja bänd ning Väikeste Lõõtspillide Ühing ja Marko Matvere.

Seekord jõudsin festivalile väga varakult, sest sain auto mis mind otse Tartust oli nõus sinna viima. Kohati oli isegi põnev jälgida, kuidas festival alles püsti panemise poole peal on.
Asukoht ise on ikka väga kaugel igasugusest tsivilisatsioonist, mis on kohati väga hea. Saab põgeneda paariks päevaks hea muusika, toreda seltskonna ja imelise looduse keskele.
Jah, ma ei pinguta üle - koht oli imeilus ja inimesed (nii korraldajad kui festivali külastajad) väga toredalt meelestatud. Kindlasti meelde jäävad pinkide juurde asetatud istumiseks mõeldud heinapallid, mis on minu meelest väga originaalne lähenemine. Kogu ala oli jaotatud arukalt, mugav oli liigelda ja külastajatele oli kindlasti mõeldud.

Esinejatest nägin ma pea kõiki. Esimene esineja Mäeotsa Kapell oli hea alguse kuulamine. Soovijad said juba tantsida, teised aga keskkonnaga harjuda ja ennast sisse elada.

Johnny Salamander ja bänd, mis oli läti esineja, oli aga juba pisut karmim ja energilisem. Laulja/kitarrist vuristas päris mitu pikka ja head soolot lugudele vahele. Trummaril ja teisel kitarristil oli aga hea energia. Lood kahjuks väga meeldejäävad või kaasakiskuvad ei olnud, aga lavavaimu oli !!

Nikns Sunsi olen ma näinud varem juba paaris kohas veel. Nad on folk-rocki viljelev ja eesti maastikul juba tuntust kogunud bänd. Varasemast kogemusest mäletasin, et bänd oli rohkem energiat täis. Siiski oli neil väga entusiastlik kitarrist, kes kohe ka silma jäi :)

Traffic isegi mitte üllatusena tõi kohale meeletutes kogustest preilinasid, kes pidasid lava ees kiljumis võistlusi. Sinna ma isegi väga trügima ei hakanud. Muidu aga kuna see oli minu esimene kogemus neid laivis näha, kiidan nende tublit koostööd laval. Täpselt nagu tiim ja seltskond kes naudib koos musitseerimist. Nende puhul oli ka märgata seda, et nad pööravad tähelepanu oma fännidele ( ja ka fotograafile, kes lava peal tatsab aka mina :) ) Muusika ise vastas sellele mida olen kuulnud raadios ja muu üle ma kurta ei oska.

Seto Miihi Summ jäi mul kõige rohkem nägemata. Väga pikalt nad ei esinenud ka. Kahjuks siis seda ei oska ka kuidagi kommenteerida.

Aga oskan väga hästi kommenteerida Metsatöllu, kelle esinemise ma tervenisti ära nägin. Kuna HRL-il jäid nad nägemata siis Ostroval tegin kõik tagasi. Nende kava oli tehtud meeldivald festivali kohane. Mõneti isamaaline ja kodune - puudutades nii inimeste südameid kui ka hinge. Energiat ja võimu oli laval samuti korralikult. Inimesi oli kogunenud lava ette rohkem kui rahvast !

Üllatusena lasti veel pärast Metsatöllu kolme lisalugu tähtede poole ka mõned ilutulestikud mis tekitasid sellist pidulikku tunnet.

Pärast Metsatöllu aga vaikselt vajusid kõik inimesed kas telklasse, aita peole või Töllu telki autogramme ja pilte saama.

Pärast kontserte ja kõike muud (kui putkad ka kinni olid) jalutasin ma natuke ringi festivali alal uuesti ja kurb vaatepilt oli see, et mis oli jäänud sellest kenast, heinapallidega kaetud alast pärast esimest päeva...Topse, purke, konisid ja kõike muud mis käib prahi alla oli terve ala täis. Kahju hakkas korraldajatest, kuid eelkõige aga sellest ilusast looduskaunist kohast. Mul oleks sellist käitumist kergem võib-olla mõista, kui prügikaste oleks olnud vähe või nad oleks kaugel olnud. See festival aga oli üks parimalt prügi/taara kottidega varustatud festival. Eks iga festivalikülastaja teab ise, mis austus tal looduse, koha või korraldajate vastu ole.

Viimasena jõudsin läbi hüpata ka aida peolt. Ait asus festivali alalt veidike kaugemal. Ilusate tiikide ja saunade vahel. Sinna sisse astudes teadsin kohe - olen jõudnud simmanile! Käis vana hea eesti muusika, pool saali tantsis ja teine pool sõi soolaube/kurki ja nautis setu toidulaua kombeid.

Üleüldiselt ei märganud ma, et festivalil oleks olnud keegi kuri, tekkinud kaklusi või mingit muud inimeste vahelist negatiivset hõõrumist.

Ma tänan lõpuks aga seltskonda kellega sinna sain ja kellega seal aega veedetud sai. Samuti tänan korraldajaid ja soovin edukaid tulevasi festivaliaastaid !

Lisan ka enda tehtud piltide lingi:
https://drive.google.com/drive/folders/0B75D1HnP5vqBfjRkazVKTGFHN2g5bmtBV1lMejNKOXhYRHF3cFdhU0tBNFUzMWhYVGRVOFE

Festaril näeme!
Trints

Nikns Suns

Traffic

Metsatöll